- Kõrge mastiline valgustus on pikk poolus, mille ülaosale on kinnitatud maapinna suunas, tavaliselt, kuid mitte alati maantee või puhkevälja sülitamiseks. Seda kasutatakse saitidel, mis vajavad valgustust suurel alal. Masti, millele valgustus on paigaldatud, on tavaliselt vähemalt 30 m (98 jalga) pikk (selle kõrguse all nimetatakse seda tavapäraseks valgustussüsteemiks), [1], samas kui valgustus koosneb poolaka ümbritsevast valgustsüklist, mille ümber on paigaldatud üks või mitu sõltumatut valgustusseadmega. Enamikul üksustel on rõngas neli, kuus või kaheksa tule, kolme, viis, kümme, kaksteist ja kuusteist tulet kasutatakse haruldastel juhtudel. Kui enamik kõrge mastiga tulesid on kõrgsurve naatrium, on kasutatud ka muid lambi tüüpi, näiteks elavhõbeda auru, metallhalogeniid ja LED. Mõnel seadmel on ümmarguse kilbiga ümbritsetud valgustus, et vältida või vähendada valguse reostust või vähendamist maantee ääres asuvate linnaosade mõjutamisest. [2]
- Nende süsteemide hooldamist vähendatakse valgustirõngast mastipealt alusesse, kasutades vintsi ja mootori maapinnale või kõrgusele, millele on juurde pääseda kirsikorjaja poolt, ja mis asuvad piirkondades hõlpsamini juurdepääsul, ilma et liiklust häirimata. [1] Arenguajaluguprior 1960. aastateni, maanteelehed olid sageli lühemad (umbes 30 jalga (9.1 m). Kõrgvalgustuses toimunud edusammud toimusid ulatuslikult nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas keskel -1960. 1966. aastal paigaldas Texase transpordiinstituut (TTI) ajutise 120 jalga (37 m) kõrge mastide torni Texases Fort Worthi maanteevahetusele, millel oli erakordseid tulemusi. Samal aastal paigaldasid TTI ja Texase maanteeosakond kakskümmend 100 jalga (30 m) kõrge mastilist valgustustorni kahe külgneva vaheaega San Antonio kirdeküljel asuval silmusel 410-l uuringu osana, et hinnata erinevat tüüpi maanteevalgustuse eeliseid ja tehnikaid. Igal kõrgmastitornil oli kümme 1, 000 vattide lauks. San Antonio Illumination uuringus osalejad sõitsid läbi uuringukoridori mitu korda kahe öö jooksul, et jälgida ja teatada muljetest valgustuse kohta, mille järel neil paluti täita küsimustik nende kogemuste kohta ja hinnata eri tüüpi valgustust. Uuringutest selgus, et kõrge mastiline valgustus oli kaugelt eelistatud valgustusmeetod.
- 1967. aastaks oli Euroopas teadaolevalt praktikas kõrge mastide valgustustehnoloogia. 1968. aastal nägi Seattle'ist Washingtonis Auburnis algust esimesi USA alalisi valgustusajastu. Esimesed Ameerika tornid olid 100 jalga (30 m) pikad fikseeritud koha valgustussüsteemiga, mida ei saanud langetada. 1968. aastal toimunud hilisemas projektis oli Texase-Arkansase osariigi joonel 150 jalga (46 m) fikseeritud valgustustorni kahe teise 100 jalga (30 m) fikseeritud valgustava torniga mõlemal küljel osariigi piiri. 1969/70 jaoks töötati välja valgustussüsteemide vintsisüsteemid ja mitu 175 jalga (53 m) torni paigaldati Dallasesse ja Houstoni, millele järgnes varsti pärast seda 200 jalga (61 m) torni. Kanadas on Toronto ja Montreali piirkondade maanteedel standardvarustuses standardvarustuses 100 jalga (30 m) fikseeritud valdkonna tornid. Arvatakse, et Houston on oma kiirteede ääres maailma juhtiv kõrge valgustusega linn. Vaatamata sellele peetakse Belgias maailma parima valgustusega kiirteid. [VAJALIKU VAJALIKUD] Kaasaegsed kõrge masti valgustustornid on tavaliselt vahemikus 125–175 jalga (38 kuni 53 m) pikk ja umbes 700 jalga (210 m) vahekauguses. Moonlight Austinis, Texas, mis on tänapäevane TXDOT-i disainile, oli TXDOT-i disainile ja mis oli TXDOT-i disainile ja mis on mõeldud TXDOT-i disainile. 1970ndad.




